Üle 45 eurose ostu puhul on transport pakiautomaati tasuta! Üle 100 eurose ostu puhul on transport kulleriga tasuta!
Registreeru kliendiks ja saad alati -15% täishinnaga toodetelt!
11. märtsil asub Ruth Reinup võistlustulle koos enda 8 kelgukoeraga ning plaanib läbida 600 km pikkuse distantsi pikamaavõistlustel Põhja-Norras.
Tallinnast pärit linnatüdruk oli kelgukoerte kohta lugenud vaid ajalooliste ekspeditsioonide kontekstis. Kui Ruth gümnaasiumi lõpetamise järel Põhja-Norra läks, seal alaga kokku puutus ja ise ”koerapoisina” tööle asus, sai ta aimu millestki, millest tänaseks on saanud elustiil ja osa tema identiteedist Tänaseks on Ruthil enda väike koeraaedik Tverrelvdalenis Alta lähedal. „Olla 8 jooksukoera eest vastutav ja samas nendest sõltuv, on täiesti eriline kogemus,“ ütles Ruth. „See pole ainult kulukas hobi, see on midagi palju enamat. Koer ja nende usaldus ning jäägitu armastus annavad motivatsiooni, mida nõuab nende igapäevane hooldus, nende tervisemuredega tegelemine, tundide pikkune treening külmas ja tuules, mitmestki mugavusest loobumine ja enesedistsipliin,“ rääkis Ruth.
Varem on Ruth läbinud Pasviktrail (280 km) 2014. aastal ja Bergebylopet (360 km) 2015. aastal. Selja taga oli katse läbida Two Rivers´200 (320 km) 2017. aastal Alaskal, kus ta ühe hooaja koeraajajana töötas. Sealne sõit tuli aga katkestada 60 km enne finišit. Võõrad maastiku- ja keerulised ilmastikuolud ning võõrad koerad panid Ruthi valiku ette: kas koerte ja enda tervis või distantsi läbimine iga hinna eest. Vastutustunne peab olema iga koeraajaja esimene valik ning katkestatud võistlus võib olla hoopis märk hoolimisest.
Täna treenib Ruth mitte enam teiste, vaid enda koeri, osalemaks nendega 600 km pikkusel distantsil pikamaavõistlusel Finnmarksløpetil ning tema sõit algab 11. märtsil ja kestab 3-4 päeva.
Suur spordipidu või raske rühkimine?
Ruth on palju mõelnud selle üle, kuhu suundub koerakelgutamine kui traditsioon Põhjas. Võiks öelda, et varem võisteldi ühtekuuluvuse pärast, austusest ja armastusest selle erilise ja Põhjale omase spordiala vastu. Distantsi vahepeatustes aidati käepäraste vahenditega lappida teise tiimi kelku või aidati järele neid, kes muul viisil hätta sattunud. Teel olles aeti ühist asja. Tänaseks on selline aatelisus justkui veidi kaduma läinud. Ta viitab üha kasvavale professionaliseerumisele, muutumisele võistlusspordiks – suured kennelid, palgalised koeraajajad, veterinaarid ja meediatiimid. Samas pole muutused veel sedavõrd jõulised, et harrastajad stardijoonele enam ei kvalifitseerukski. Veel on võimalus minna tegema ”oma sõitu.”
Ruthi jaoks on ainuüksi stardijoonele jõudmine suur võit. ”Ma ei loo illusioone, aga ma olen uhke oma kenneli üle. Nad on minu pere ja sellel sõidul loodan ma neile. Minu jaoks on kergendav niiviisi mõelda, et teekond ise on eesmärk omaette. Kui mul õnnestuks koertega ka finišijoonest üle tulla, oleks see saavutuste saavutus, noorkoertele ka tulevik,” rääkis Ruthi.
Finnmarksløpeti rada, mida läbitakse kolme-nelja ööpäevaga, kulgeb läbi metsade, üle mägede ja arktilise platoo. Enamasti puutumata ja asustamata tühermaal. Rada on märgistatud, kuid halbade ilmastikutingimuste korral võib olla seda raske jälgida. Tuleb loota koerte suurepärasele haistmismeelele, tänu millele suudavad nad peaaegu alati jälge üles võtta ja sellest kinni pidada. Tuleb loota koerte ja ajaja vahelisele usaldusele (või treenitusele), mis saab nad kuuletuma ajajale, taas üles tõusma ja teele minema isegi keerulises olukorras. Näiteks, kui tuleb rajast välja sõita. Kui tuisk on otse vastu või kogu rada lumme mattunud. Nii koertel kui ajajatel tuleb hallata kriitilises olukorras enese meelt – hirmu, väsimust ja lootusetust. Kliima on ebasoodne ja ilm muutub kiiresti. Osalejad võivad kohata märtsipäeval päikest (polaaröö hakkab pöörduma -päeva), mis teeb sõidu koertele väsitavaks ja kallutab sõitma pigem öösel. Mis aga lööb segi ajaja unerütmi. Võib kohata nii imelisi virmalisi kui ka tormi, tuisku ja lõikavat tuulekülma kuni –30 °C. Koerad ja ajajad peavad olema kõigeks valmis.
Miks sellistele retkedele minnakse?
Ruth asub stardijoonele justnimelt sellepärast, et konkureerida iseendaga, mitte kellegi vastu. Kui kulutad millelegi nii palju aega, raha ja energiat oma elus, on võistlused lisamotivatsiooniks, mille nimel edasi töötada. Saad teada, kas kogu senine töö on olnud piisav, et olla valmis pikaks retkeks läbi lumise tundra. Kas suudan vajadusel olla piisavalt otsustav. Kas meist on saanud minu unistuste meeskond, kes tuleb toime Põhja-Norra metsiku looduse väljakutsetega. Mul on hea kelk ja võimalik valida kümnest koerast teekonnale välja kaheksa. Harva on kellelgi võimalik nii pikka retke iseseisvalt ette võtta, võistlused on selline võimalus. Võistlustel on siiski turvatud keskkond – igal ajajal on kaasas signaalpliiats ja -rakett sõidu katkestamiseks, jälgitav gps-seade, reservtoit sõitjale ja koertele 24 tunniks, mida ei tohi tavaolukorras avada, mis peab olema kelgus alles, kui üle finišijoone tuled. Lisaks tavapärastele vahenditele nagu katelok ja selle kütus, kirves, labidas, kompass, magamis- ja tuulekott, vahetusriideid endale ning lisasokke koertele. ”Seega, olen elevil ja püüan eeloleva kuuga võtta treeningutest maksimumi“, ütles Ruth, haarates möödaminnes kaissu kaks mõmmikut – Nessi ja Vargi, tema kenneli esimesed koerad, kes on praegu parimad juhtkoerad, kuid paraku nii pika distantsi jaoks juba liiga vanad.
Varg ja Ness (maailma pikima distantsi, Iditarod´i neljakordse võitja Jeff Kingi kuldse rakmega pärjatud koera Uconn´i järeltulijad) on 11-aastased ja olgugi, et Ruth unistas, et nad juhiksid tema tiimi läbi terve selle hooaja, austab ta nende vanust ja loeb nende keha. Praegu treenivad nad aktiivselt koos oma järglastega ja juhendavad noori, kuidas olla hea juhtkoer.
Gamgee aiakoerad
Ruthi kenneli nimi (Gamgee aiakoerad) tuleneb tema kiindumusest Tolkieni-lugudesse. Sam Gamgee on Sõrmuste Isanda peategelase Frodo parim sõber ja terve võimatu missiooni jooksul hävitada kõige kurja juur – hoiab Sam retke distsipliini üleval. Isetu armastusega parima sõbra vastu ja olles truu oma lihtsale loomusele, on ta kurja vastu immuunne. Läbi triloogia koidab lugejale ühe uuesti ja uuesti, et lugu ei räägi mitte ainult ühest kangelasest ja tema kangelaslikust teost, vaid kõigist tema ümber, kes selle teo võimalikuks teevad. Sõprusest. Isetusest. Armastusest. Nii näeb Ruth oma koeri: „Inimesed panevad vahel imeks minu sitkust ja suutlikkust. Tõde on see, et käesoleva loo kangelasteks on parimad sõbrad, kelle motivatsioon ja sihikindlus mind ikka uuesti rajale tagasi toovad.“
Zaba Lemmikloomapood annab võistlustules koertele energiat ning Ruthiga läheb Norra kaasa Piper ja Dolina Noteci Superfood’i koeratoit, snäkid ja märgtoit, mis aitab koertel külmal ja pikal teekonnal vastu pidada.
