Väljakutse #jaanuaris100km – intervjuu Sämmi ja Chapo perenaise Eglega

Aasta alguses korraldasime Zaba Instagrami kontol väljakutse #jaanuaris100km, millega kutsusime kõiki koos oma neljajalgse sõbraga rohkem liikuma, pannes eesmärgiks läbida aasta esimese kuuga vähemalt sada kilomeetrit. Osavõtjaid oli palju ning nii mõnelgi tekkis hasart. Sada kilomeetrit sai täis ja püstitati uusi eesmärke. Seda, et number võib ühel osalejal kasvada lausa viiesajani, ei osanud me keegi ette näha. Just sellise numbrini jõudsid  Sämmi ja Chapo, kelle perenaise Eglega nüüd lähemalt vestleme.

Egle, saame lähemalt tuttavaks. Kus Eesti kandis Sämmi ja Chapo elavad ja kuidas nad teie perre jõudsid?

Me oleme väike pere ja pesitseme keset Eestit kaunil Raplamaal. Olen väikesest saati suur loomaarmastaja olnud, erandiks koerad, kes olid mu suurimaks hirmuks umbes kahekümnenda eluaastani. Mingi aeg hakkas aga see hirm vähenema ning tuli tahtmine ka endale koer võtta. Mäletan selgelt, et kui esimese koera järele läksime ja see kahekuune kutsikas (kes tundus juba siis hirmutavalt suur) mulle autosõiduks sülle anti, tekkis mul taas väike paanika sisse. Ikkagi suured hambad ja veel õpetamata kutsikas, käisid mul mõtted peas. Koju jõudmise hetkeks oli aga side juba tekkinud  ja ma sain aru, pole ta midagi nii hirmus ja kuri, vaid ikkagi päris armas…

Teadsin algusest peale, et koer hakkab meil olema kui pereliige, mitte lihtsalt lemmikloom. Ma ei tahtnud panna talle mingit tavapärast nime nagu Pontu, Lontu jne ning peale pikka mõtlemist sai ta endale nimeks Sämmi, hüüdnimega Säm. Temast sai see armas tegelane, kes aja jooksul näitas millised imelised loomad koerad tegelikult on ja mul kadus täielikult aastaid kestnud hirm koerte ees.

Tänu Sämmile sai Egle täielikult üle koerte hirmust

Esimesed nädalad koeraomanikuna olid väga väsitavad. Teate ju küll: Söök, mäng, õue pissile ja kakale, väikesed tudud ja siis jälle sama trall otsast pihta. Kutsikana oli Sämmi  ka üsna tegus hävitaja, närides ära hulgaliselt jalanõusid, vaipu ja muid asju. Lisaks hävines üks nutikell ning umbes kolm diivanit.

Kuidas jõudis Chapo teie perre?

Kui Sämmi tuli meile päris titana, siis Chapo tuli meile täiskasvanud koerana, umbes 1-2 aastat peale Sämmi. Erinevalt Sämmist on Chapo elu veidi keerulisem olnud. Tal oli enne meie juurde jõudmist mitu peret. Algul võtsime Chapo minu elukaaslase isa seltsiliseks, aga ka temaga jäi Chapo uus elu umbes vaid aasta pikkuseks, kuna peremees kahjuks lahkus meie seast. Tundsime, et ei taha Chapole rohkem perevahetusi ja kuna ta oli meiega üsnagi harjunud, otsustasime ta enda pereliikmeks võtta.

Chapo jõudis Egle perre kolme aastaselt

Sedasi said Sämmist ja Chapost nii öelda vennad, kes algul ikka vahest kaklesid, kuid nüüdseks on neist saanud suurimad sõbrad, kes jagavad kõike ja teevad kõike koos. Eriti meeldib neile koos metsas kaevata, sest seal on seda lubatud teha nii palju kui  süda lustib. Vahest ikka mõtlen ja imetlen, et kuidas Chapo suudab peale nii mitme pere vahetust inimesi ikkagi usaldada, küll aga on ta meil üsna õrnahingeline ja kerge solvuja.

500 km jalutamist ühe kuuga on muljetavaldav saavutus! Kuidas nägi välja  igapäevane jalutusrutiin Sämmi ja Chapoga?

Kuna meile väga meeldib liikuda, siis otsustasime jaanuari väljakutsega liituda, et vaadata palju me ühe kuuga kilomeetreid läbida suudame. Alguses oli tegelikult üsnagi keeruline seda kõike toimima saada, kuid õige pea tekkis rutiin iga vaba hetk jalutamas käia. Kui iga kord sama ringi läbimine hakkas ära tüütama, tuli pea ikka korralikult tööle panna ja mõelda välja uusi radu.  Nii juhtuski, et planeeritud kümne kilomeetrise ringi asemel tuli hoopis pea kahekümne kilomeetrine ring. Kuna poisid on meil väga tublid ja harjunud pikemaid maid kõndima, siis nemad täiega nautisid. Pärast söödi kõhud täis, tehti paaritunnine uinak ja oldi taas valmis uueks minekuks.

Kui esialgu oli plaan teha täis nii öelda kohustuslik 100km, siis õige pea tekkis suur hasart ja see tekitas omakorda uue plaani saada kolme enim kilomeetreid läbinute hulka. Mõeldud tehtud, kuigi lõpptulemus 500 km tuli tegelikult meile endile ka väga suure üllatusena. Enamus ajast jalutasime neljakesi ehk siis kogu perega. Ka see ühine ajaveetmine oli suureks motivaatoriks. Ainult üksi koertega jalutades oleks ilmselt lõpptulemus veidi väiksem olnud, kuna koos jalutamise ajal jutustades läksid kilomeetrid hoopis kiiremini.

Milliseid raskusi te selle väljakutse jooksul kogesite – kas ilm, väsimus või midagi muud pani teid proovile?

Mõni vill varbal või väsinud jalad meid ei seganud, külla aga panid meid kõige rohkem proovile ilm. Tüüpiliselt Eesti ilmale oli jaanuar väga muutlik kuu. Oma väljakutset saime alustada ilusate lumiste talveilmadega, mida nautisime väga. Üks hetk tekkis seda lund aga niipalju, et jalutuskäigud muutusid parajaks katsumuseks. Isegi paari kilomeetri läbimine võttis läbi ja aega kulus parasjagu. Tuisu ja külma ilmaga pidi ennast ikka kõvasti motiveerima,  kui pigem oleks parema meelega soojas kodus olnud.

Kui ilmad soojemaks läksid, ilmus teele uus üllatus – jää. Tõused hommikul üles ja vaatad, et tee lumest paljas ja ei pea müttama. Õues aga selgus, et kõik teed, kaasa arvatud metsateed, on nii libedad, et käi või käna. Ausalt rääkides, siis seda sai mõned korrad tehtud ka. Kuu lõpu poole olid ilmad aga kevadiselt soojad, kohe lust oli jalutada ja kilomeetrid kogunesid kui võluväel.  Ainuke aga, et poisid olid peale igat jalutust kõhu alt täiesti porised. Neil tuli ikka väga palju pesus käia.

Sämmi ja Chapo nautisid igat kilomeetrit ja ühiselt veedetud aega

Kuna oleme jõudnud sõbrakuusse, siis ei saa kuidagi üle ega ümber meie neljajalgsetest sõpradest. Mida nad on sinu ellu toonud ja mida sulle õpetanud?

Sämmi ja Chapo ei ole meil mingid lihtsalt koerad või lemmikloomad, nad on meie parimad sõbrad ja eelkõige pereliikmed. Poisid on meie ellu toonud palju rõõmu, naeru ja armastust. Koerad on väga erilised loomad ja õpetanud nii mõndagi: kannatlikust, mõistmist, märkamist, tiimitööd, andestamist ja oskust tunda rõõmu väikestest asjadest.